Nime saamise lugu
"Heal lapsel mitu nime", ütleb rahvasuu. Nii mitmekesiselt ja rikkalikult kui Narva-Jõesuu, ei ole Eestimaal vist küll ühtegi asustatud paika nimetatud.
Narva-Jõesuu esimest nime Hungerburg kasutati esmakordselt 28.08.1684. aastal. Legendi järgi tuli selline nimi Narva-Jõesuule saksa kaupmeestelt, kes merehätta jäädes rannast toitu ei leidnud. Hungerburgi nimi säilis ametidokumentides kuni 1922. aastani. Rohkesti tarvitati ka nimetusi Mündung ja Seemündung. Keerukas saksakeelne nimi oli kohalikule rahvale võõras, seepärast kasutati lihtsat omaseks saanud väljendit Meresuu. On tarvitatud ka Mündung-Hungerburg ja 10.12.1877. aastal eelistati ühendit Narowa-Mündung. 20. sajandi alguses nimetati kuurorti Narova-Jõesuuks. Peagi muutus see Narva-Jõesuuks.
Narva-Jõesuu kalurikülana
16. sajandi alguses lubas Liivi ordumeister Wolter van Plettenberg Narva linnakodanikel ehitada Soome lahe kaldale hütte ja hooneid kalapüügiriistade ja paatide hoiuks. Narva elanikud nimelt tohtisid kalastada vaid merel, sest jõgi oli jaotatud Narva foogti ning Kudruküla ja Vepsküla talupoegade püügipiirkondadeks. Aastaringselt kasutatavaid elumaju merekaldale ehitada ei olnud lubatud, samuti oli seal keelatud kaubitsemine ja kõrtsipidamine. Nende piirangute tõttu ei saanud Narva-Jõesuu aladele 16. sajandil püsivat asustust tekkida. Kevadest sügiseni kalastati merel ning saak veeti Kudrukülla ja Narva.
17. sajandi teiseks pooleks hakkasid piirangud tegelikule elule jalgu jääma. Ehitati esimesed aastaringselt kasutatavad elumajad ning püsiasustuse tekkides hakati tegelema ka kaubanduse ja kõrtsipidamisega. 1684. aastast on säilinud esimene kirjalik Hungerburgi küla mainimine. 1688. aasta vakuraamat, mis loetleb asulaid ja talusid ning neil lasuvaid makse, mainib Narva linna ja mere vahel Kudruküla, Väike-Kudruküla ja Hungerburgi. Ajaloolisest aspektist on see ehk isegi olulisem kui esmamainimine, sest selgesti tehakse vahet Kudrukülal ja Hungerburgil. Tollal oli tavaline, et erinevates kirjades ja dokumentides nimetati ühte asulat erinevate nimedega.
Hungerburgi nimega on seotud legend saksa kaupmeestest, kes merehädalistena randa sattusid ja sealt toitu leidmata ristisid jõe suudmest läände jääva küla Näljalinnaks ja jõe teisele kaldale jääva küla Kehvlinnaks (Magerburg'iks). Need nimed on leitavad 17. sajandi lõpu vakuraamatutest ja kaartidelt, näiteks 1695. ja 1698. aasta kaartidelt. Erinevates keeltes ja allikates on samal ajal kasutatud ka nimevariante Hüngerborg ja Hungerbürg. 1732. aastast pärit kaardil on asulate kõrval kujutatud ka nende vappe. Hungerburgi vapp kujutas pajuvitstest punutud korvi, milles on ristatud sääreluud nagu tavaliselt joonistatakse mereröövlite lippudel.
Hungerburgi ja Kudruküla pakkusid mõlemad Narva sadamat külastavatele kaubalaevadele lootsiteenust. Selleks valmistati külade talupoegi Narvas ette. Esimesed püsivad elanikud olidki lootsid, kes enda elatamiseks ka kalapüügiga tegelesid.
17. ja 18. sajandil kuulus küla koos talupoegade ja põllumaade ning mere kalastusõigusega mitmete ümberkaudsete mõisate alla. 1782. aastal liideti ametlikult Kudruküla ja Hungerburgi elanikkonnad kokku. Tol hetkel olid mõlemad väikesed külad, kus liivane pinnas põllutööd ei soosinud ning peamine elatusallikas oli ikkagi kalapüük. Kuid juba sajand hiljem, 19. sajandi viimaseks veerandiks oli Narva-Jõesuust kujunenud suvituskoht ja kuurort.
Kuurort Narva-Jõesuu
1873. aastal sai Narva linn omavalitsuse ning linnapeaks A.Th. Hahn. Ta tegi sama aasta sügisel ettepaneku Narva-Jõesuust, mis tollal kuulus Narva linna alla, heakorrastatud kuurordi väljaehitamiseks. Alustati linnatänavate rajamisega, hakati korraldama veevärki ja tänavavalgustust, loodi laua- ja värvivabrik ning ehitati hulk üürisuvilaid. Need üüriti suveks välja nii, et sees oli kõik vajalik olemas. Lisaks ostsid jõukad inimesed endale ise krunte ning ehitasid sinna isiklikke suvilaid. Samuti rajati hulk pansionaate. Kujunes ainulaadne ja nüüdseks peaaegu täielikult hävinud puitpitsvillade arhitektuur. Tolleaegse Vene tsaaririigi pealinna Peterburi jõukamaid inimesi meelitas puhkama pikk peene liivaga rand ning mugav rongitransport Peterburi-Narva-Tallinn liinil.
1882. aastal avati esimene kuursaal, projekteerijaks oli Hahn ise, samal ajal rajati ka pargid. Ametlikult suvituskohaks nimetas Riiginõukogu Narva-Jõesuu 1894. aastal. Jõudsalt kasvas nii kohalike elanike kui ka igasuviste puhkajate arv. 19. sajandi lõpuks oli kohalikke elanikke üle 2000, neist 2/3 olid eestlased, ülejäänud olid venelased, isurid ja soomlased. Kohalik keeledialekt oli segu kõigist neljast keelest. 1914. aastal suvitas kuurordis 10 000 puhkajat.
Suvitajatele pakuti peale puhkuse ja ujumisvõimaluse ka erinevaid kultuurseid meelelahutusi. Parkides mängisid orkestrid, etendati näidendeid, korraldati tantsuõhtuid, karnevale ja ilutulestikke. Osa etendusi ja kontserte kutsuti kohale Peterburist. Spordist olid võimalused tenniseks, jalgratta- ja jahisõiduks. Tervist aitasid parandada mudaravi ning erinevad protseduurid ravilates.
Narva-Jõesuu kui kuurordi teine tõus oli 1930-ndate lõpus, kui suvitajaid oli jälle ligi 10 000. Nende seas oli palju Eesti kultuuriinimesi. Puhkajate seas oli ka sadu välismaalasi, eriti skandinaavlasi.
Rekordiliselt palju oli puhkajaid Narva-Jõesuus Nõukogude-perioodi lõpus, 1980-ndate teisel poolel. 1986. aastal näiteks oli 37 000 suvitajat, kellest üle poole peatusid sanatooriumites, pioneerilaagrites, ravi-ja puhkeasutustes.